Riina Solman osutas äsja Postimehes ilmunud arvamusloos asjaolule, et kindlustusseltsid kohtlevad kliente ebavõrdselt. IIZI Kindlustusmaakler AS juhatuse esimehe Igor Fedotovi sõnul pööras riigikogu sotsiaalkomisjoni aseesimees tähelepanu valupunktidele, millega seisavad igapäevaselt silmitsi ka kindlustusmaaklerid.
Tegeledes igapäevaselt klientide esindajana neile kindlustuslahenduse otsimisega ning toetamisega kahjukäsitluse protsessis suhtluses kindlustusandjatega, oleme kokku puutunud samasuguste probleemidega. Kliendi vaates on kindlustuse ostmine läinud hästi lihtsaks, tee paar klikki ja kindlustusleping on sõlmitud. Samas on kindlustus keeruline finantsteenus, mida ilma pakutava teenuse sisusse süvenemata osta ei tohiks.
Kindlustuslepingu sõlmimisel peaks fookus olema sisul mitte hinnal
Täna on kindlustus ainuke finantstoode, mida on võimalik põhimõtteliselt ilma piiranguteta turundada ainult hinna või soodustuste baasilt. Aastaid tagasi keelas regulaator turundada II samba pensionifonde meepurgi või sooja pleedi pakkumise abil, samas kindlustuse pakkumisel helendavad vastu üleskutsed „kindlustus veebis -15%“ või „kindlustuskolmapäev -20%“. Kui kindlustuse pakkumisel viiakse kliendi fookus tugevalt hinnale, siis paratamatult ei süvene klient pakutavasse kindlustuskaitsesse, vaid pigem rõõmustab, et sai „kindlustuse“ odavalt ning siis on ka pettumus kahjujuhtumi korral lihtne tekkima.
Minu ettepanek teemal, mida riik saaks siin teha, on üsna lihtne, kindlustusteenuse hinnapõhine pakkumine viisil, mis viib kliendi fookuse kindlustuskaitse sisult hinnale, ei peaks olema lubatud.
Reisikindlustuse turul võimutsevad „tasuta kindlustused“
„Tasuta kindlustus“ tähendab üldjuhul seda, et kindlustusleping sisaldub juba mingi teenuse või toote osana. On teenuseid, kus selline lahendus on ka majanduslikult arusaadav ja mõistlik. Näiteks täisteenusliisingu puhul, kus kõik sõiduki kõrvalkulud sh kindlustus sisalduvad rendi makses.
Küll aga on Riina Solmani artiklis toodud reisikindlustuse näide, mis on oluline just selles võtmes, et väga suur osa Eesti reisikindlustuse turust toetub krediitkaardi reisikindlustusele, mis on krediitkaardiga justkui „tasuta“ kaasas. Kui te loete nn tasuta kaardikindlustuse kindlustustingimusi, siis saate teada, et pank on kindlustusvõtjana ära kindlustanud teie tervise ja vara. Esmapilgul paistab, et mis selles siis halba on. Igaüks, kes on kasvõi natuke süvenenud reisikindlustuse kindlustuslepingu omandamisel reisikindlustuse katete osasse, teab, et reisikindlustuses loeb iga reisi detail, eriti olukorras, kus tegevused või sihtkohad reisil ei ole päris tavapärased. Pangakaardiga koos „tasuta“ pakutava reisikindlustuse puhul on kaetud riskid ja pakutavad limiidid määratud panga poolt ja need võivad, aga ei pruugi teile sobida.
Euroopa Kohus on ühes oma hiljutises otsuses viidanud sarnasele probleemile ja öelnud, et ka „tasuta“ kindlustusakaitse pakkumisel, peaks teenuse pakkuja välja selgitama kliendi kindlustusvajaduse ja andma lepinguga seotud infot, sarnaselt nagu seda teevad teised kindlustuse turustajad.
Ehk siis „tasuta“ pakutav kindlustus võib teatud juhtumitel olla kooskõlas kliendi ootustega, aga need olukorrad, kus klient ei saa oodatud kindlustushüvitist, on lihtsad tekkima.
Kindlustuslepingu sõlmimine on tugevalt reguleeritud, kuid kahjukäsitlus üldse mitte
Regulatsioon sätestab märkimisväärselt reegleid, kuidas teenuse pakkujad klientidele kindlustuslepinguid pakkuma peavad, aga see, mis klienti päriselt huvitab ehk see mis hakkab juhtume peale kahjujuhtumit, ongi reguleeritud „väikses“ kirjas lepingu tingimustega. Kliendi vaates ei oma ka kõige suurepärasem kindlustuslepingu ostuprotsess mingit tähendust, kui sellega kaasneb kohmakas, aeganõudev ja kliendi jaoks oma tulemis pettumust valmistav protsess. Turuosalisena avaldan tunnustust Finantsinspektsioonile, kes on juba oma märgukirjas kindlustusandjatele pööranud tähelepanu kahjukäsitluse protsessi parendamise vajadusele, aga usun, et ka selles teemas on ruumi klientide huvisid paremini kaitsvale regulatsioonile.
Kindlustuse lepitusorgan vs ombudsman
Tänane kohtueelne kindlustuse vaidluste lahendamise mehhanism tugineb Eesti Kindlustusseltside Liidu juurde loodud kindlustus lepitusorganile.
Nagu nimi ütleb, on selle organi eesmärk lepitada, mitte niivõrd mõista õigust, mis jätab teatud süsteemsed probleemid kindlustustööstuses nt „tasuta“ saadud kindlustuskaitsete vastavuse või moonutused kahjukäsitluse protsessis kliendi jaoks lõplike vastusteta.Seetõttu tervitan igati Finantsinspektsiooni Finantsvoliniku loomise initsiatiivi, kus vaadatakse teenuse osutamisele tõsisemalt otsa – kas siis kindlustuse ostmise või kahjukäsitluse osas ning mis kõige olulisem tehtaks otsus. Finantsinspektsioon on selles vaates selgelt parim institutsioon, mille eesmärk on kvaliteetse finantsteenuse sh klientide huvide kaitse.
Ehk siis kokkuvõtvalt tuleb Riina Solmaniga nõustuda. Riigil oleks kindlustusvaldkonnas nii mõndagi teha tagamaks kindlustusvõtjatele parim teenus.