Märgadest puulehtedest libedad tänavad, hämarduvad õhtupoolikud ja sombused ilmad – kõik see teeb sügiskuudest ühe ohtlikuma perioodi aastas, mil autoga liigelda. Nagu sellest veel vähe oleks, peab arvestama metsloomadega, kes pimedusest äkki teele ilmuvad.
Ehmatav kogemus hämaral sügisõhtul
22-aastane Mauri sõitis ühel eelmise sügise õhtul Tartu linna lähedal metsavahelisel teel. Kiirusepiirang oli seal 70 km/h, kuid et oli hämar ja udune, siis polnud see niigi suur. Ootamatult ilmus teele kits, kes jõudis napilt auto eest ära hüpata. Aga ühe asjaga juht arvestada ei osanud.
“Minu suureks vedamiseks olid tee ääres valgustuspostid, mis valdava osa ümbrusest nähtavaks tegid ja jõudsin pidurdada. Paraku järgnes kitseemale kohe ka kaks noorlooma ning hetk hiljem kuulsin kõva pauku,” meenutab ta.
Teele hüpanud loom tabas auto esiosa ja hukkus. “Auto suuri kahjustusi ei saanud – esistangest tulid mõned tükid ja masinal oli paar kriimu. Pigem oli endal väike šokk, et mis just juhtus. Kui suurem sabin oli möödas, helistasin maanteeinfo telefonile ning tegutsesin juba edasi nende antud juhtiste põhjal.”
Mauri tunnistab, et tookord temal vedas. “Samas andis õnnetus mulle mõista, et metsloom võib teele ilmuda absoluutselt igal pool ja hetkel ning edaspidi suhtun sellisesse ohtu oluliselt tõsisemalt.”
Tuhanded õnnetused aastas
Eesti riigiteedel registreeritakse aastas ligi 6000 liiklusõnnetust metsloomadega, õnnetustes saab viga umbes 20–30 inimest. Kui kevadel on loomadel jooksuaeg, siis on selliseid ootamatuid kohtumisi rohkem, kuid suur oht on ka sügisel, mil algav jahihooaeg loomad liikvele ajab. Lisaks eksivad suve lõppedes teedele vähese elukogemusega noorloomad, kes hakkavad üksinda maailma avastama.
Sügisel muudab olukorra ohtlikumaks nähtavus, mis järk-järgult kehvemaks muutub. Päevad muutuvad lühemaks ja rohkem tuleb liigelda pimedas, mis teeb metslooma märkamise keerulisemaks.
Just need on Eesti kõige ohtlikumad teelõigud
Kõige aktiivsemad on metsloomad just varahommikul ja õhtuhämaruses ning tihti julgemad teed ületama ning sealseid ohte ignoreerima. Lisaks meeldib loomadele kerge uduvihm, mida on sügiskuudel rohkem.
Transpordiameti statistika järgi on kõige ulukiohtlikumad kohad Eestis põhimaanteed, peamiselt just Tallinna ja Tartu ümbruses.
Aastatel 2009-2018 viidi läbi projekt „Eesti riigimaanteede võrgu loomaõnnetuste registri täiendamine, liiklusohtlike lõikude selgitamine ning kaardirakenduse loomine“. Projekti raames analüüsiti 10 aasta jooksul maanteedel suurulukitega juhtuud õnnetuste andmeid ning selgitati välja loomaõnnetuste koondumiskohad. Sellelt kaardilt saad vaadata, kus metsloomad kõige rohkem teed ületavad.
Transpordiamet on ka avaldanud rändeajad ehk andmed selle kohta, milliseid ulukeid sügiskuudel teedel kõige rohkem liigub. Näiteks oktoobris satuvad teedele valgel ajal enim oravad, põdrad ja hirved. Hämarikus liiguvad aktiivsemalt ka kakud, metssead ja metskitsed.
Novembris ja detsembris hakkavad aktiivsemalt ringi lendama talilinnud, kes võivad halvimal juhul sõiduki esiklaasis lõpetada. Samuti tuleb endiselt arvestada suuremate metsloomadega – põtrade ja metssigadega.
Kolm nõuannet, mis aitavad õnnetuse tõenäosust vähendada:
- Veendu, et sõidad sügisele vastu töökorras sõidukiga – vaata üle pidurid, kojamehed, tuled ja rehvid.
- Vali sõidukiirus vastavalt teeoludele! Eriti tähtis on see lõikudel, kus metsloomad liiguvad tihedamini – nii annad endale rohkem aega ohuolukorras reageerimiseks.
- Metsavahelisel teel hoia tähelepanu väga kõrgel, sest seal kohtab ulukeid kõige rohkem.
Metsloom on ettearvamatu!
Kui märkad ulukit teel või tee ääres, võta hoog maha ja pane ohutuled peale. Oluline on vältida järsku pidurdust, kuna nii võib auto üle kontroll kaotada.
Tartu noormehe Mauri lugu näitas, et esimese looma järel võib tulla ka teine ja kolmas. Samuti võib teed ületanud loom viimasel hetkel tagasi pöörata. Ära anna signaali, sest see ehmatab looma ja paneb ta ettearvamatult liikuma.
Transpordiameti kodulehel olevalt videolt on hästi näha, kuidas loomad teevad teele tulles järske suunamuutusi, ootamatuid hüppeid ning üritavad lähenevate autode eest läbi joosta. Tuleb arvestada, et maantee lõikab pooleks pooleks metsloomade loomuliku elukeskkonna ning taolise tiheda liiklusega barjääri ületamine on nende jaoks suur stress.
Millised variandid kindlustamiseks on?
Alati ei olegi võimalik vältida kokkupõrget metsloomaga, kel on pikkade aastatega välja kujunenud oma kindlad rajad, mis tihtipeale kulgevad üle sõidutee.
Selliste õnnetuste puhul liikluskindlustus auto omanikku ei aita ning kahjud tuleb omast taskust kinni maksta. Abi oleks kaskokindlustusest, kuid paljud ei taha endale lisakulu ja loobuvad sellest. Veelgi täbaram on olukord vanemate autode omanikel, sest nende masinatele ei saa ka kaskot teha.
Lahenduseks on “Kokkupõrge loomaga” lisakaitse, mida saab soetada koos liikluskindlustusega ning mille olemasolul hüvitatakse loomaga kokkupõrke tagajärjel sõidukile tekkinud kahjud. Lisakaitse on eelkõige mõeldud vanematele sõidukitele, millele kaskokindlustust enam teha ei saa. Sarnaselt kaskokindlustusega ei pea autoomanik loomale otsasõidu korral kahjusid omast taskust maksma, vaid need hüvitab kindlustus.
Sama kaitse oleks aidanud ka Tartu külje all metsloomadega juhtunud liiklusõnnetuste statistikasse sattunud Maurit, kel oli küll kohustuslik liikluskindlustus, kuid see oli ka kõik. Vana auto täkkeid saanud esiosa ja stange jäidki parandamata.