„Eelmise aasta veebinaril rääkisime veel sellest, mis on tulemas. Nüüd saame rääkida, mis tegelikult toimib ja kus on kitsaskohad,“ ütles Liisi Murde-Parvelt, IIZI tootearendusjuht, veebiseminari avasõnas.
Terviseameti tervishoiuteenuste osakonna juht Külli Friedemann nentis, et enamik teenuseosutajaid on kohustusega hästi toime tulnud. „Uute nõuetega ollakse kohanenud – uued tegevusload on 99% ulatuses kindlustusega kaetud,“ tõdes ta. Samas märkis Friedemann, et väljakutseks on endiselt teadlikkus, eriti väiksemates hambaraviasutustes, kus kindlustuslepingute sõlmimine on jäänud venima.
Dokumenteerimiskultuur on suurim kitsaskoht
„Dokumenteerimine, dokumenteerimine ja veelkord dokumenteerimine,“ rõhutas Terviseameti tervishoiuteenuste osakonna juht Külli Friedemann. Tema sõnul on põhjalik dokumentatsioon vajalik nii kindlustusandjale kui ka lepituskomisjonile: „Kui juhtumit hindab keegi, kes pole raviprotsessis osalenud, peab dokumentidest olema võimalik aru saada, mis tegelikult toimus.“ Friedemann lisas, et enamik probleeme ei tulene tahtlikust hooletusest, vaid erinevast dokumenteerimiskultuurist tervishoiuasutustes.
Kui juhtumit hindab keegi, kes pole raviprotsessis osalenud, peab dokumentidest olema võimalik aru saada, mis tegelikult toimus.
„Mõnel on see loomulik osa raviprotsessist, teistel tuleb see pigem tagantjärele,“ märkis ta. Ta rõhutas ka vajadust eristada patsiendi ohutusjuhtumit ja kindlustusjuhtumit: „Iga ohutusjuhtum ei ole veel kindlustusjuhtum. Kindlustusjuhtumiks saab olukord, kus tervishoiuteenuse osutamise käigus tekkinud kahju oleks olnud välditav tavapärase hoolsusega.“
