Teema üle arutlesid advokaadibüroo Sorainen jurist Carolin Simona Laurits, vabdeadvokaat Triin Toom ja IIZI finantsriskide valdkonna spetsialist Helen Evert.
Okeaania saareriigi Vanuatu algatatud Rahvusvahelise Kohtuasja istungid toimusid detsembris 2024 ja kirjaliku seisukoha andsid 91 riiki. Eestit nende seas ei olnud, ometi on kohtu poolt tehtav nõuandev otsus meilegi väga oluline. Vanuatu jaoks on kliimamõjud ookeanivee taseme tõusu tõttu vägagi nähtavad ning ilmselgelt on Vanuatu huvitatud sellest, et rahvusvaheline õigus tagaks, et riigid kokkulepitud kliimaeesmärke ka tegelikkuses täidavad. Seetõttu taotlebki Vanuatu, et Rahvusvaheline Kohus teeks nõuandva otsuse, milles riikide kohustuste ja vastutuse ulatust selgitab.
Vanuatu kaasus võib saada märgiliseks, sest kunagi varem pole rahvusvaheliselt arutatud, kas riike saab kliimakaitselistes küsimustes ka vastutusele võtta. Seni on kliimat puudutavad kohtuasjad olnud rahvusvaheliselt pigem haruldased, sest kliimaküsimuses saab kohtusse pöörduda vaid väga piiratud juhtudel.
Jah, ühelt poolt mõjutavad kliimamuutused igaüht, teisest küljest ei peeta mõju, mis on kõigile inimestele ühetaoline, piisavaks, et kliima kaitseks kohtult abi otsida. Nii saavadki kliimaalaseid otsuseid või tegematajätmisi kohtutes vaidlustada tavaliselt kas riigid ise või keskkonnaorganisatsioonid. Vanuatu puhul õnnestus kohalikul õigustudengite grupil veenda valitsust minema kohtusse.
Riikide suhtumine ulatub seinast seina
Praegu seab iga riik endale kliimaeesmärgid ise. Euroopa Liidu eesmärkidega on seotud vaid liikmesriigid, laiemale rahvusvahelisele tasemele need ei ulatu.
Seega on rahvusvahelise õiguse seisukohalt keskmes kaks olulist küsimust. Esiteks, kas riikidel on rahvusvahelise õiguse alusel kohustus kaitsta kliimat – näiteks piirata lähituleviku põlvkondadele mõeldes kasvuhoonegaaside heitkoguseid. Ning teiseks, kas rikkumise eest saab ette näha ka tagajärgi.
Nii riikide kirjalikest seisukohtadest kui ka istungil öeldust nähtub, et nende seisukohad on kantud suuresti poliitilisest agendast ja seinast seina. Läti näiteks toetab inimõigustest tulenevat lähenemist kliimale, Saksamaa aga leiab, et inimõiguste laiendamine kliimale on liiga hoomamatu ja abstraktset isikute hulka ei saa kaitsta. Samuti leiab Saksamaa, et õigus ohutule, puhtale, tervislikule ja jätkusuutlikule keskkonnale ei ole osa tavaõigusest.
Suur naftatootja Saudi Araabia on mõistetavalt seisukohal, et riikidel on küll kohustus sõnastada kliimakaitse arengukavad, kuid nende sisu ja rakendamine pole õiguslikult siduv ning rahvusvaheline õigus on üksnes soovitulik. Hiina leiab aga, et kasvuhoonegaaside liigsed heitkogused ei ole üldse rahvusvahelise õiguse teema.
Vanuatu algatatud kohtuloo otsust on oodata 2025. aastal. Tehtaval otsusel ei ole õiguslikult siduvat jõudu, kuid sellele vaatamata on Rahvusvahelise Kohtu kui ÜRO peamise kohtuorgani arvamus oluline riikide edasiste tegevuste planeerimisel ning ennustab, milliseks võivad osutuda potentsiaalsete kliimavaidluste tulemused. Nii muutub Rahvusvahelise Kohtu arvamus ilmselt tähtsaks juhiseks siseriiklike õigusaktide koostamisel ja tõlgendamisel. Võimalik, et tehtava otsuse valguses ei ole tulevikus riikidel võimalik enam kliimateemadel pead liiva alla peita.
Uued kohustused ettevõtetele
Kui riikidele peaks tekkima täiendavaid kohustusi ja vastutus kliimamuutuste eest, kaasnevad sellega ilmselt ka uued kliimaalased regulatsioonid ja kohustused ettevõtjatele. Kui praegu saab iga riik oma äriühinguid toetada ning vältida suuremaid kliimaalaseid piiranguid, mis võiksid kahjustada kohalikke ettevõtjaid, siis tulevikus ei pruugi see enam sellisel kujul võimalik olla. Niisiis peavad ka ettevõtjad arvestama üha suuremate piirangute ja vastutusega.
Ilmselt tuleb just ettevõtete juhtidel leida tasakaal riigi ja äriühingu huvide vahel, sest kliimaeesmärkide saavutamise kõrval tahab omanik ju oma vara väärtust kasvatada. Võimalik, et riik paneb juba lähitulevikus ettevõtted kliimaeesmärkide saavutamiseks suurema surve alla. See tähendab: juhid vastutavad isiklikult, et kliimaalased tegevused või tegevusetus ettevõtte kasumlikkust ei kärbiks. Hetkel on otseselt kliimaga seotud nõuete hulk olnud pigem tagasihoidlik, eriti Euroopas.
Kui riiklik järelevalve on suurem ja samal ajal omanike ootused kõrged, võib Rahvusvahelise Kohtu oodatava lahendiga kaasneda kliimaotsustega seotud nõuete tulv, millega hakkamasaamine jääb ettevõtte juhtide kanda. Suuremad kindlustuspakkujad hindavad, et lähiajal kasvab vajadus kindlustada juhtide vastutust veelgi enam ja kõrgematele summadele.
On selge, et kliima ületab riigipiire ning kliimamuutuste vältimisega ei saa tegeleda iga riik omaette. Praegu on riikide antud kliimalubadused jäänud vaid soovunelmateks, mille täitmatajäämise eest keegi ei vastuta. Nii on riikidel lihtne seada oma kitsad majandushuvid ettepoole eesmärgist tagada tulevatele põlvkondadele elamiskõlbulik planeet. Seetõttu on kriitiline vajadus rahvusvahelisest õigusest tulenevate tõhusate meetmete vastu, mis aitaksid ka tegelikkuses kliimat kaitsta.
