Seadus, mida avalikus debatis nimetatakse ka patsiendikindlustuse seaduseks, näeb tervishoiuteenuse osutajatele ette kohustuse sõlmida vastutuskindlustusleping ning kui patsiendile tekib teenuse osutamise käigus tervisekahju, mida oleks olnud võimalik vältida, siis menetletakse juhtumit kindlustusandja poolt ning kindlustusjuhtumiks osutamise korral makstakse välja kahjuhüvitis.
Seaduse alusel loodud kohustusliku vastutuskindlustus soodustab ravivigadest teavitamist ning nende ennetamist ja muudab patsiendi jaoks lihtsamaks võimaliku tervisekahju tekkimisel hüvitise saamise.
Ometi on seadus juba enne täielikku kehtima hakkamist kaasa toonud mitmeid väljakutseid ning olukorda turul hakkab hindama ka konkurentsiamet. Keeruliseks on uue nõude jõustumine muutnud olukorra tervishoiuteenuse osutajatele, kes peavad kohustuslikus korras kindlustuse hankima.
See võib kujutada endast märkimisväärset finantskulu, eriti väiksemate tervishoiuteenuse osutajate jaoks, kellel võib olla keeruline täita seadusega ettenähtud kindlustuse hankimise nõuet ilma, et see ei halvaks vähemalt osaliselt nende finantsvõimekust. Seda eriti olukorras, kus turul puudub pakkumuste konkurents, mis aitaks hinda kujundada ning tuua seda mõistlikule tasemele.
Kuidas tagada turul piisava konkurentsi olemasolu, kui kohalikud kindlustusandjad ei pruugi olla huvitatud sellise toote pakkumisest?
Kas ja miks konkurents puudub?
Käesoleva aasta septembris selgus, et kohalikest kindlustusandjatest jääb patsiendikindlustust vähemalt esialgu pakkuma ainult üks kindlustusandja. Sisuliselt monopoli staatusesse sattunud kindlustusandja pakkumised tekitasid pahameelt ja hämmingut maksete suuruse üle.
Samal ajal on selge, et vaba turumajanduse tingimustes kujundab teenuse õiglase hinna pakkumuse ja nõudluse vahekord, tekitades tasakaalupunkti nende kahe ristumise kohale. Kui turul on ainult üks teenusepakkuja, siis kujunebki teenuse hind vastavalt ühe teenusepakkuja hinnakirjale.
Siiski jõudis hiljuti uudistesse info, et lisaks kohalikele kindlustusandjatele on teatud valmidus ja võimekus kindlustuse soetamiseks läbi kindlustusmaaklerite, kes võimaldavad juurdepääsu välismaistele kindlustusandjatele. Kas see on aga praktikas võimalik?
Jõustuv seadus ei keela iseenesest välismaisel kindlustusandjal pakkuda kohustuslikku kindlustustust Eestis. Küll aga sätestab seadus täiendava barjääri võimalikele välismaistele kindlustusandjatele, kes võiksid olla huvitatud kindlustuse pakkumisest Eesti tervishoiuteenuse osutajatele.
Nimelt näeb seadus ette, et Eestis tegutsev välisriigi kindlustusandja peab Eestisse seadma kontaktpunkti ning määrama kontaktisiku, kelle poole on tervishoiuteenuse osutajal ja patsiendil võimalik kindlustusjuhtumi korral pöörduda eesti keeles. Kontaktisiku ja -punkti nõude näol on patsiendikaitse vaatest tegemist mõistliku nõudmisega.
Kuna seadus näeb ette, et patsiendil on võimalik kahjunõudega pöörduda otse kindlustusandja poole, siis on põhjendatud ka see, et patsient peaks seda saama teha eesti keeles. Kindlustustegevuse regulatsioonist tulenevalt ei saa selliseks välismaise kindlustusandja kontaktpunktiks ja esindajaks olla kindlustusmaakler, kuna kindlustusmaakleril on lojaalsuskohustus kindlustusvõtja ees, kindlustusandja esindajaks olemine eeldab aga lojaalsuskohustuse täitmist kindlustusandja ees.
Välismaised kindlustusandjad võiksid isegi olla valmis turule sisenema osutamaks piiriülest teenust, sealjuures siia üles seadma kontaktpunkti koos eestikeelse teenindusega, kui see ei tooks kindlustusandjale kaasa kohustust luua Eestisse filiaal.
Kindlustustegevuse seadus, mis oma esialgsel kujul võeti vastu 2015. aastal, ei võimalda välismaisel kindlustusandjal kasutada Eestis kindlustuse turustamiseks püsivalt kohalikku esindajat ilma, et see tooks kaasa filiaali avamise kohustust.
Filiaali loomisega kaasneb kindlustusandjale täiendav regulatiivne järelevalve ning administratiivne asjaajamine ning kulu, mis ei pruugi olla põhjendatud osutamaks teenust niivõrd väiksel turul kui Eesti. Seda enam, kui kõne all on sedavõrd spetsiifiline kindlustustoode, nagu seda on tervishoiuteenuse osutaja vastutuskindlustus.
Seega loovad kindlustustegevuse seadus ja patsiendikindlustuse seadus oma kehtivas sõnastuses olulise turutõrke piiriülese teenuse osutamisel. Eriti spetsiifiliste riskide kindlustamisel teeb sellise regulatsiooni olemasolu karuteene neile, kellel sellist spetsiifilist kindlustust kohustuslikus korras tarvis on.
Samalaadne kontaktisiku regulatsioon on ette nähtud ka välismaistele kindlustusandjatele, kes pakuvad Eestis kohustuslikku liikluskindlustust. Tulenevalt Euroopa Liidu õigusest on kindlustustegevuse seadusega ette nähtud välistus, mille kohaselt sellise nõude täitmiseks Eestisse nimetatud esindaja tegevus ei too välismaisele kindlustusandjale kaasa filiaali asutamise kohustust. Samataolist välistust ei ole ette nähtud patsiendikindlustuse puhuks.
Seetõttu tekib põhjendatud kahtlus: kui sama eesmärki täitvate sätete puhul on ühel juhul ette nähtud sõnaselge välistus ning teisel juhul mitte, siis peaks seadusandja tahet tõlgendama viisil, et sellist välistust ei peetud teise olukorra reguleerimiseks vajalikuks sätestada ning tõlgendamise teel oleks keeruline sellise välistuse olemasoluni jõuda.
Selgusetuks jääb ainult see, mis põhjusel on samasugused olukorrad erinevate kindlustusliikide lõikes seaduse tasandil lahendatud erineval viisil. Piisavaks põhjuseks ei tohiks seejuures olla üksnes tõsiasi, et ühel juhul on selgesõnaline välistus ette nähtud Euroopa Liidu õiguses.
Patsiendikindlustuse seaduses sätestatud kontaktisiku ja -punkti nõude sisu puhul on võimalik jõuda järeldusele, et oma olemuselt ei peaks kontaktisiku tegevust käsitlema kindlustusvahendusena, mistõttu ei peaks see välismaisele kindlustusandjale automaatselt kaasa tooma ka filiaali avamise kohustust.
Risk tervishoiusüsteemile
Üks olulisemaid seadusest tulenevaid mõjusid on rahaline koormus, mida see tekitab eelkõige väiksematele tervishoiuteenuse osutajatele. Kui suured haiglad ja multidistsiplinaarsed kliinikud suudavad vastutuskindlustuse kulud kergemini kanda, siis väiksematel teenuseosutajatel võib olla raskusi kindlustusmaksete tasumisega.
Kindlustusmakseid arvutatakse selliste tegurite alusel nagu praksise suurus, pakutavate tervishoiuteenuste liik ja teenuseosutaja vastu esitatud nõuete ajalugu. Väiksemate praksiste jaoks võivad kõrged kindlustuskulud olla ebamõistlikult suured ja ohustada nende finantsilist jätkusuutlikkust. Seda olulisem on, et turul valitseks tervislik konkurents erinevate kindlustusandjate poolt pakutavate kohustuslike kindlustuste osas.
Makrotasandil võib kindlustuse pakkumuse konkurentsi puudumine mõjutada negatiivselt Eesti üldist tervishoiusüsteemi.
Kui tervishoiuteenuste pakkujad seisavad silmitsi jätkusuutmatute kindlustuskuludega, võib väheneda aktiivsete arstide arv, mis toob kaasa pikemad ooteajad, eriteenuste kättesaadavuse vähenemise ja üldiselt patsientide tervishoiuteenuste kättesaadavuse halvenemise. Eriti haavatavad on väiksemad praksised ning nende sulgemine võib süvendada olemasolevaid puudusi tervishoiuteenuste kättesaadavuses.
Seaduse laiem kaalutlus on tasakaalupunkti leidmine patsiendikaitse ning tervishoiuteenuste osutajate rahalise ja tegevuse jätkusuutlikkuse tagamise vahel.
Kuigi seaduse peamine eesmärk on tagada, et patsientidele hüvitatakse tervishoiuteenuse osutamise käigus tekkinud kahju teda võimalikult vähekoormaval viisil, ei tohiks tähelepanuta jääda sama mündi teine külg – tagada, et tervishoiuteenuste pakkujaid ei koormata põhjendamatult kõrgete kindlustuskuludega. (Välismaiste) kindlustusandjate jaoks peab säilima soov ja motivatsioon enda toodetega turule tulla, olemata pärsitud ebamõistlikust regulatiivsest keskkonnast.
Allikas: ERR
