Motomaailm on Mart Miku suur kirg, millest on ilmunud ka raamat “Minu moto”. Algava motohooaja eel uurisimegi, kust tema sümpaatia motikate vastu alguse sai, milline motopark on teda läbi elu saatnud ning mis ajendab teda sõitu nautima ka mõnevõrra lahjema kaherattalise, Vespaga.
Alustame algusest ehk lapsepõlvest. Kuidas sa motomaailma enda jaoks avastasid ja mis kasvatas sinu armastust motikate vastu?
Minu lapsepõlvekodu asus Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringrajast pooleteise kilomeetri kaugusel, nii et võidusõidumootorrataste võimsad hääled kõlasid minu kõrvus kutsuvalt juba maast-madalast. Vanaisa Johannes, kes oli tollal umbes sama vana kui mina praegu, võttis meid koos venna Jaaguga igal suvel Kalevi Suursõidule kaasa, selleks oli muuhulgas vaja ületada Pirita jõgi mööda kividest laotud tammi – ei teagi, mida tänapäeva lastekaitse sellise seikluse peale kostnud oleks… Küll aga saabus seal lootusetu sõltuvus kastoorõli lõhnast, mida segati kahetaktiliste mootorite kütuse sisse.
Ära sai proovitud kõikvõimalikud Minskid, Voshodid, Kovroretsid, Ižid ja Pannoniad, harvematel juhtudel kahe- ja kolme-poolesed Jawad.
Siiani imestan, kuidas muidu igati seadusekuulekad vanemad lubasid meil põldude rohimisega teenitud raha eest osta kasutatud võrri, mida viis edasi möödunud sajandi seitsmekümnendatel kesklinnast väljaspool elanud noorukite unelmate jõuallikas D5. Kilomeetrite viisi seda käima joostes veendusime pidevalt, et süüde on vale, kütust ei tule piisavalt peale või on küünal juba ammu märg. Naabruskond oli päris korralikult motoriseeritud, ära sai proovitud kõikvõimalikud Minskid, Voshodid, Kovroretsid, Ižid ja Pannoniad, harvematel juhtudel kahe- ja kolme-poolesed Jawad.
Millal said oma esimese mootorratta?
Esimese päris oma mootorrattani läks veel paarkümmend aastat. Elasime minu õpingute tõttu perega Soomes ja suviti Savonlinna Ooperifestivalil tööl olles oli raske vastu seista Ida-Soome järvede vahel looklevate imekaunite teede poolt pakutud kiusatusele.
