“Nüüd juba neljas aasta jookseb mul iga päev ravimite peal ja magan unerohuga,” tõdeb nukralt Marika Sikora. Lootust paremale elukvaliteedile Marika enam ei heieta. Suvel peaks aga jõustuma patsiendikindlustusseadus, mis õhutaks arste oma vigadest teatama ja patsiendid saaksid kiiremini hüvitist.
2020. aasta septembris leiti Marikal emakakaela pahaloomuline kasvaja, mistõttu tuli teha kiire operatsioon. Kuigi kasvaja eemaldamine tundus olevat edukas, vigastati lõikuse käigus naise põit ja paremat kusejuha, nii et tekkis uriinileke. “Arstid nimetasid seda tüsistuseks, mitte veaks,” menutab Marika. “Kuidas saab selline asi olla tüsistus, kui mul sõna otseses mõttes voolas uriin mööda jalgu alla?”
Teise operatsiooni käigus lapiti Marika uroloogiaosakonnas kokku. Sellest ajast algasid tal aga tugevad seljavalud. 2021. aasta mais tehti naisele taas operatsioon, kuid ka selle järel tundus midagi väga valesti olevat.
“Käisin arstile kurtmas, et mul on valus istuda, kuhugi toetuda ja magada – ja tema vastus oli, et pole hullu, haav on ilus, küll kõik paraneb,” räägib Marika, kellele kirjutati välja aina tugevamaid valuvaigisteid. “Kahjuks olukord ei paranenud ja kui ma juba EMO-sse läksin ja sealne arst mind röntgenisse saatis, selgus, et operatsiooni käigus on mu selja sisse jäetud 4 cm pikk nõel. Kõik imestasid, kuidas see võimalik on, et nõel on seljas.” Tükk aega hiljem järgnes veel üks lõikus, mille käigus teine arst võõrkeha Marika seljast välja opereeris.
Hävitatud tervise eest 4000 eurot
Marika Sikora esitas ametliku avalduse sotsiaalministeeriumi juures tegutsevale tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjonile, et saada hinnang suurhaigla tegevusele. Kuude möödudes leidis komisjon, et pahaloomulise kasvaja operatsioonil tekkis tüsistus, ent nõela jätmine operatsioonihaava oli raviviga. “Oleksin kohtusse läinud, aga arstide ringkaitse oli niivõrd tugev ja ma ei leidnud toona ühtegi advokaati, kes olnuks nõus edasi minema,” meenutab Marika.
“Nii ei jäänud mul lihtsalt muud üle kui leppida 4000-eurose valurahaga, mida haigla pakkus. See aga ei korva kaugeltki naise valusid ja igakuist ravimikulu. Ma tarbin pidevalt morfiini koos paratsetamooliga, ja seda 4-5 korda ööpäevas,” märgib Marika. “Juurde võtan veel fentanüüli. Nii kestab valuravi juba aastaid. Tunnen seniajani kibedust, et minu operatsioonidega kaasnenud vigadest tunnistati vaid üht, teine salati aga maha.”
Sellest ajast on naisel stress, depressioon ja pinged. “Iga väiksemgi tervisehäda toob pisarad silma – nii suur hirm on,” tunnistab ta. “Pärast neid juhtumeid ei ole mul enam täisväärtuslikku elu – ei ole tervist ega rõõmu nagu varem. Üsna tihti tikuvad pähe halvad mõtted, eluisu on otsas…”
Et muremõtetele pisutki leevendust saada, püüab Marika olla tugev ja käib tööl edasi. “Mõni päev on parem, teine jälle halvem, ja nii juba aastaid,” räägib naine. “Paremaks ei lähe enam midagi. Jõudu annavad tütred, kes kõiges toeks on, ning väike lapselaps, kes päikese südamesse toob.
Rahvusvaheline statistika näitab, et 40% arsti juures käijatest ja iga kümnes haiglasse sattunu kannatavad valede ravivõtete tagajärjel. Paraku on patsient nõrgemas positsioonis, ja seda mitmel põhjusel.
“Esiteks valitseb ebavõrdne rahaline seis,» nendib advokaadibüroo Lextal advokaat Getter Ulla. Tervishoiuteenuse osutajal – eriti kui räägime näiteks mõnest haiglast – on paremad rahalised võimalused, et palgata meditsiiniteadmistega eksperte ning õigusnõustajaid patsiendi nõude ümberlükkamiseks ja sellele vastamiseks.” Teiseks on pooltel erinevad taustateadmised ning ligipääs teabele.
“Tervishoiuteenuse osutajad teavad infot ning oskavad orienteeruda, kas patsiendi teenuse osutamisel tekkinud kõrvalekalle on tingitud veast teenuste osutamisel, mida oleks saanud vältida, või on see n-ö mittevälditav tüsistus, mille tekkimist tervishoiuteenuse osutajal ei olnud võimalik vältida,” jätkab Ulla.
“Lisaks on tervishoiuteenuse osutajatel lihtsam saada ekspertarvamusi ning täiendavaid hinnanguid.
Loota on, et olukord muutub, kui 1. juulist hakkab viimaks kehtima nn patsiendikindlustus ehk tervishoiuteenuse osutajate vastutuskindlustus, mis peaks aitama patsientide huve senisest paremini kaitsta ning motiveerida raviasutusi välditavate ravivigadega tegelema, neid analüüsima ja neist õppima.
37 hambaarstil käimist vähem kui kahe aastaga
Advokaadibüroo Lextal vandeadvokaat Kadi Saluste on oma igapäevatöös mitmete kohtulugudega kokku puutunud. Mõne aasta eest leidis aset juhtum ebaprofessionaalsest hambaravist. “Patsient pöördus hambaarsti vastuvõtule sooviga paigaldada kroonid ülemistele hammastele,” kirjeldab Saluste kaasust kohtupraktikast.
“Ravi osutamise käigus otsustas arst hammaste kroonimise asemel täisproteesi paigaldamise kasuks, kuid ei selgitanud patsiendile, miks raviplaani muudeti. Ravi kestis aasta ja kaheksa kuud, mille jooksul patsiendil tuli käia arsti vastuvõtul 37 korda. Tohtri ebakvaliteetne töö põhjustas patsiendile igemepõletiku, mis omakorda tekitas valu. Samuti ei ravitud korralikult hambajuuri. Ravi teostati vales järjekorras ja madala kvaliteediga,” jätkab Saluste. Tervishoiuteenuse osutajalt mõisteti välja varalise kahju hüvitis 12 670 eurot ja mittevaralise kahju hüvitis 2000 eurot.
Eestis kümme korda vähem vigu kui Soomes
Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjonis on viimasel ajal registreeritud alla 200 juhtumi aastas. Näiteks 2023. aastal menetles ekspertkomisjon 164 avaldust ja tuvastas arstliku tegevuse vigu 38 korral. Erialade järgi oli enim kaebusi hambaravi (27), kirurgia (20), erakorralise meditsiini (18) ning peremeditsiini (16) osas.
Paarsada juhtumit aastas võib kõlada suure arvuna, aga näiteks meie põhjanaabrite arvudega kõrvutades viitavad numbrid, et Eestis on tegemist umbes kümnekordse alateatamisega. “Soome patsiendikindlustuse süsteemi kaudu registreeritakse aastas umbes 9000 ravivea nõuet,” loetleb Kadi Saluste.
“Sealne rahvaarv on 4,2 korda suurem kui meil, seega ei ole usutav, et neil esineks ravivigu kümme korda rohkem. Võrreldes Soome ja Eesti rahvaarvu, võiks eksperdikomisjonile esitatavate kaebuste arv meil tegelikult olla umbes 2000, mitte 200.” Järelikult Eestis patsiendid pigem enda õiguste kaitseks täiendavaid samme ei astu – ei pöörduta tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni poole ega kohtusse.
Eestis pole valedest ravivõtetest ja arstiabi liiga hilisest kättesaamisest tingitud kannatusi ühiskonna tasandil õieti teadvustama hakatudki. Riiklik tervishoiuteenuste kvaliteedi tagamise süsteem ei toimi, leidis riigikontroll oma värskes auditis. Kummaga on tegu, sellele peab alati hinnangu andma meditsiinispetsialist. “Raviviga on ennetatav/välditav tüsistus, kui tagajärg olnuks tavapäraste meditsiiniliste meetmetega tavapärasel Euroopa arstiteaduse tasemel välditav,” selgitab Kadi Saluste.
Raviviga on Saluste sõnul ravimisel eksimine näiteks ravitaktika, -meetodika või -tegevuste ajastamisega. Samuti võib raviveaks olla vale tuimastus, ebaõige vereülekanne, operatsiooni käigus kõrvaliste esemete patsiendi kehasse unustamine, vale organi/kehaosa opereerimine jne.
“Tüsistus on üldmõiste olukorraks, kus patsiendile osutatud ravi kulg oli ebasoodne, toimus mingisugune kõrvalekalle tavapärasest,” jätkab Saluste. Tüsistused on võimalik jagada kaheks: mittevälditavad ja välditavad tüsistused (ehk ravivead). Raviviga on olemuslikult n-ö välditav tüsistus. Mittevälditavad tüsistused on sellised, mille tekke tõenäosust ei oleks tervishoiuteenuse osutaja saanud vähendada.” Näiteks kuuluvad siia alla inimese organismi eripärast tulenevad tüsistused, aga ka tüsistused, mis tulenevad asjaolust, et meditsiiniteadus ei ole veel jõudnud sellisele tasemele, et konkreetset tagajärge ära hoida. “Selliste tüsistuste eest tervishoiuteenuse osutaja ei vastuta,” nendib vandeadvokaat.
Kui vigu varjatakse, neist ei õpita
Pärnu haigla kvaliteediteenistuse juhataja Teele Orgse tõi mõne kuu taguses tervishoiuteenuse osutajate kohustusliku vastutuskindlustuse ja patsiendiohutuse infotunnis välja, et reeglina ei ole küsimus ühe meediku tehtud veas, vaid vigastes süsteemides ning halvasti disainitud protsessides-tingimustes, alustades kasvõi ravijärjekordadest. “Kui sa jääd ravile hiljaks, on sinna viga juba sisse kirjutatud,” leidis Orgse.
Samas infotunnis sõnas Põhja-Eesti Regionaalhaigla kestliku arengu teenistuse juht Priit Tohver, et patsiendi ohutusjuhtumitest raporteerimine on vaid üks osa patsiendi ohutussüsteemi loomisest. “Et patsiendi ohutus paraneks, on vaja teha palju tööd. Alustades positiivse patsiendiohutuskultuuri loomisest kuni süsteemipõhise lähenemiseni, kus otsime põhjuseid miks meedik sattus olukorda, kus patsiendi ohutusjuhtum tekkis,” rõhutas Tohver. “Siin on väga palju tööd kasvõi selles, et meedikud üldse julgeksid või tahaksid patsiendi ohutusjuhtumeid raporteerida ja neid menetleda.”
“Täna patsiendi ohutusjuhtumitest sageli ei kõnelda, ja kui arstidelt pärida, miks, on peamisteks põhjuseks esiteks tunne, et haigla kultuur takistab vigadest rääkimist. Teiseks kardetakse rääkida hirmust kahjustada enda mainet või sattuda kohtuvaidlusse,” ütles Tohver. Tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seadus peaks jõustuma viimaks 1. juulil.
Arstid pääsevad kriminaalsüüdistustest
“Uue nn patsiendikindlustuse süsteemi järgi saab patsient ravivea kahtluse ja rahalise hüvitamise nõude korral pöörduda selle kindlustusandja poole, kellega on leping tervishoiuasutusel, kus võimalik raviviga aset leidis,» selgitab sotsiaalministeeriumi tervishoiuvõrgu juht Heli Paluste. “Juhtumi hindamise puhul, mida tehakse kindlustusseltsis, on kindlustusandjal tööl kahjumenetlejad ja usaldusarstid, samuti saavad kindlustusandjad kaasata meditsiinieksperte, kui tegu on keerulisema juhtumiga.”
Haiglad ja kõik muud tegevusloaga raviasutused peavad kindlustusandjaga sõlmima vastutuskindlustuslepingu ehk nn patsiendikindlustuse hiljemalt 30 päeva jooksul alates seaduse jõustumisest ehk hiljemalt 1. augustiks. Patsient saab vastava kindlustusandja poole pöörduda alates 1. juulist aset leidnud juhtumite tagajärjel saadud kahju hüvitamiseks. Kindlustuse poole pöördudes peab patsient arvesse võtma üleminekuaega 30 päeva, mille jooksul veel lepinguid sõlmitakse.
Vandeadvokaat Kadi Saluste täiendab, et kui kehtivate seaduste kohaselt vastutavad tervishoiuteenuse osutajad isiklikult (võimalik on sõlmida vabatahtlik kindlustusleping) ning raviviga võib kaasa tuua kriminaalvastutuse, tekib uue seaduse kohaselt näiteks arstidel patsiendiohujuhtumist teavitamise võimalus. “Kui arst on ohujuhtumist korrektselt teavitanud, on võimalik kriminaalmenetlus lõpetada oportuniteediga,» rõhutab Saluste. «Samuti ei vastuta enam arst isiklikult tekitatud kahju eest (v.a erandjuhud), vaid patsiendile hüvitab kahju kindlustusandja.”
Sellega soovitakse luua olukord, kus arstid julgeksid rääkida tehtud ravivigadest ja teised arstid saaksid sellest õppida, s.t parandada tervishoiuteenuse kvaliteeti ja suurendada ohutust. “Seega süüdlase otsimise asemel keskendutakse patsiendile lahenduse otsimisele ning sellele, kuidas kahjujuhtumitest õppida,” kinnitab Saluste. “Tervishoiuteenuse osutaja tekitatud kahju hüvitamisel läbi kindlustussüsteemi kaob ära motivatsioon toimunut varjata ja seeläbi loodetakse kiirendada ka õigustatud isikutele hüvitise väljamaksmist.”
Kui palju maksab praegu arsti viga?
Kogupilti kohtuasjadest ja kohtuvälistest kokkulepetest on pea võimatu saada, kuid advokaadibüroo Lextal advokaat Getter Ulla toob välja mõned avalike kohtulahendite näited. Nii mõisteti hambakliinikult välja 3486 eurot, kui kohus leidis, et hambakliinik ei osutanud teenust nõuetekohaselt ja piisava hoolega alates implantaatide paigaldamisest.
“Implantaatide paigaldamise järgselt sattus patsient olukorda, kus ta pidi laskma hambakliiniku tehtud töö sisuliselt tervikuna ümber teha,” lisab Ulla. Ka on esinenud juhtum, kus Eesti Vabariigilt mõisteti (Viru vangla kaudu) välja mittevaralise kahju hüvitis 1000 eurot, sest vangla viivitas vangile operatsiooni tegemisega. “Seetõttu kannatas patsiendi elukvaliteet, tal olid unehäired, suu kuivas, ninahingamine oli takistatud,” selgitas Ulla.
Heli Paluste mainis mõne kuu taguses tervishoiuteenuse osutajate kohustusliku vastutuskindlustuse ja patsiendiohutuse infotunnis, et kindlustussumma on õigustatud isiku kohta maksimaalselt 100 000 eurot ja kindlustusjuhtumi kohta 300 000 eurot. Kahju hüvitamisel hüvitatakse nii varalised kui mittevaralised (valu, vaev, psühholoogiline trauma) kahjud, millele on samuti määratud lagi: isikule 30 000 eurot ja kindlustusjuhtumi kohta 100 000 eurot. “Soomes on meiega sarnane süsteem, kuid seal rahalage ei ole,” lisas Paluste.
Patsiendikindlustuse seaduse jõustumine oleks seevastu vaja eri osapoolte sõnul tegelikult edasi lükata, kuna tegu on uue teenuse väljaarendamisega ja kindlustusseltse, kes teenust pakuks, on vähe. Samuti tuleb haiglatel läbi viia riigihanked.
Allikas: Pealinn
