Kohustusliku tervishoiuteenuse osutaja vastutuskindlustuse leping võib olla üles ehitatud kahel viisil: kindlustusjuhtumi toimumise põhiselt ehk juhtumipõhiselt või nõude esitamise põhiselt ehk nõudepõhiselt. Mõlema lahenduse puhul on oluline, et kindlustuskaitse vastaks seaduse nõuetele. Erinevus seisneb selles, milline leping konkreetset nõuet lahendab ning mida peab teenuseosutaja lepingu kehtivuse ajal ja muutmisel jälgima.
Miks need kaks lahendust üldse erinevad?
Juhtumipõhise ja nõudepõhise lepingu erinevus tuleneb sellest, et tervishoiuteenusega seotud kahju võib ilmneda või sellest võidakse teada saada alles aastaid pärast ravi. Juhtumipõhise lepingu korral seotakse kaitse ravi või tervisekahju tekkimise ajaga. Nõudepõhise lepingu puhul on määrav nõude esitamise aeg ning see, kas varasem tegevus jääb lepingu tagasiulatuva kaitse sisse.
Mõlemad lepingu ülesehitused on vastutus- ja ametialase kindlustuse turul tavapärased. Teenuseosutaja jaoks on oluline mõista, millised kohustused kaasnevad valitud lahendusega just lepingu pikendamisel, kindlustusandja vahetamisel ja tegevuse lõpetamisel.
Millega arvestada, kui sõlmid nõudepõhise lepingu?
Otsustavaks saab nõude esitamise aeg, mitte see, millal tervisekahju tekkis. Sama 2026.–2027. aasta ravi ja 2030. aasta nõude näite puhul lahendab nõude hoopis see leping, mis kehtib 2030. aastal tingimusel, et leping on katkematult uuendatud nõudepõhise kindlustuslepinguna ning 2026. aasta tervisekahju jääb lepingus märgitud tagasiulatuva kaitse kuupäevast hilisemaks.
Teenuseosutaja jaoks tähendab see, et nõudepõhise lepingu puhul tuleb kindlustuskaitse katkematust teadlikult jälgida. Kui otsustad lepingut mitte pikendada, vahetad kindlustusandjat, muudad lepingu ülesehitust või lõpetad tegevuse, tuleb veenduda, et varasemate ravijuhtumite katvus säilib.
Katvuslünk võib tekkida siis, kui uus nõudepõhine leping ei kata varasemat tegevust piisava tagasiulatuva kuupäevaga või kui lepingu lõppemisel ei tagata vajalikku pikendatud teatamisperioodi ehk nn tail coverage’it. See võimaldab ka pärast lepingu lõppemist esitada nõudeid tervisekahjude kohta, mis tekkisid lepingu kehtivuse ajal.
Kui varasema tegevuse katvust ei ole uues lepingus tagatud ega pikendatud teatamisperioodi kokku lepitud, võib tekkida olukord, kus vana juhtumi kohta esitatud nõuet ei kata enam ei vana ega uus leping.
