Sellest kevadest alates on mootorrattaga Tallinnast Pärnusse sõitmisest saanud mitme muutujaga võrrand. Põhimaanteel ehitatakse neljarealisi lõike, samal ajal kui Rapla, Järvakandi ja Kaisma kaudu minnes võib põhjustada ajutisi ebamugavusi Rail Baltica rajamine. Isiklikult eelistan iga kell tolmutamise ja seisakute asemel hoopis pikema ringi teha.
Vaatamata pidevale murele peamagistraalide tuleviku pärast on rõõm tõdeda, et riburada on nii mõnedki kõrvalisemad ja kurvilisemad kruusateed saanud kõvakatte. Teinekord aitab üsna lühikese lõigu remondist, et liita toredaks tervikuks seni valikust väljaspool olnud marsruudid, rääkimata asjaolust, et nende äärde jäävad asulad saavad tublisti külastatavust juurde ning pikas perspektiivis peaks see kogukondi igati elavdama.
Motomatkaja paradiis: käänakud, pinnavormid ja avastamisrõõm
Loodan, et ma ei ole ainuke, kes tunneb siirast rõõmu iga uue tee üle ja julgustan kaasmaalasi ikka ja jälle avastama meie riigi ilusaid paiku liikumisvahendist sõltumata. Kirgliku motomatkaja jaoks pakuvad erilisi elamusi muidugi vahelduvad pinnavormid ning rohked käänakud ja neist juba Eestis puudust ei ole.
Ainuüksi kõige meeleolukamate Sõrve ja Peipsi vahele jäävate asfaltteede läbimiseks kulub vähemalt viis täispikka sõidupäeva koos peatustega vaatamisväärsuste või toidu- ja ööbimiskohtade avastamiseks. Mäletan, kui palju elevust tekitasid kaherattaliste kogukondades hetked, mil asfaldiga kaeti kurvilised teed mõlemal pool Nõvat, Saaremaa põhjarannik või Kaisma ja Pärnu-Jaagupi vaheline lõik, rääkimata päevast, mil Karksi-Nuiast hakkas mööda asfalti Lätti saama!
200 kilomeetri pikkune katkematu ilustee Tallinnast Pärnusse
Viimaste aastate tuntumad hitid asuvad suures osas Lõuna-Eestis ja ühendavad näiteks Helmet Paistuga, Maaritsat Otepääga ja Antslat Lüllemäega, nendest kirjutaksin pikemalt mõnel teisel korral. Täna pakuksin välja umbes kolm ja pool tundi kestva ja 200 kilomeetri pikkuse katkematu ilustee Tallinnast Pärnusse neile, kes ei tunne erilist vaimustust raskeveokitega või teetöödega koormatud sirge ühenduse vastu.
Pealinnast välja saamine sõltub veidi stardipaigast, minu puhul on harvad need korrad, kui ma ei kasutaks kasvõi hetkeks Vana-Tartu maanteed või Pirita ringrada. Ka Tallinna lähiümbruses saab määravaks, kui ahneks minna. Pikematel motomatkadel ongi üks põhilisi probleeme, et kui hommikul liigse optimismiga alustada, võib õhtul kiireks ja kiirteeks minna…
Sõltumata asjaolust, kas läbite esmalt Kiili, Pahkla ja Mahtra või hoopis Kostivere, Perila ja Äksi (ikka see Kose vallas!), tasub hiljemalt Vana-Kaius olla õigel kursil. Kogu see kant on tõepoolest ülimõnusate teedega ämblikuvõrguna kaetud ja tahaks küsida, kas te Mahtra sõja lahingupaigas või Theodor Altermanni sünnikohas olete kunagi käinud? Sellised peatused ei venita sõitu sugugi pikemaks, vaid annavad sellele sisu.
Vahastu kirik ilmub silmapiirile ootamatult ja mõjub oma mõõtmetelt ebaproportsionaalselt – nii suur hoone tekitab alati küsimusi, kui kaugelt pidid inimesed sinna kokku tulema. Kui on õnne, siis kohalikud vabatahtlikud pritsimehed tutvustavad teile oma jaama ja lood, mida selles paigas räägitakse, annavad sellele nurgale kindlasti erilise näo.
Roovere kaudu Rapla-Türi maantee poole kulgedes läheb mitu korda meelest, et sõidate mööda Eestimaad – jään huviga vastuväiteid ootama! Kui otseselt läbi Türi minna ei isuta, saab teha veel ühe väikese põike läbi Kolu ja Karjaküla, aga siis peab mõneks ajaks rahulduma veidi laiema, Rakveret ja Pärnut ühendava asfaldiga kuni Vändrani. Juhul, kui ajakava kipub kärssama, on siit otse Pärnusse tühised 70 kilomeetrit.
Mootorratturi mõtteviis: miks mitte otse minna, kui saab ringiga
Ma ei tea, kust on pärit väljend, et milleks otse minna, kui ringiga saab? Minu kohta kehtib see 100%, sest Vändrast keeraksin esiratta hoopis Suure-Jaani poole ja teeksin järgmise lühipeatuse Lydia Koidula sünnipaigas Kirikumõisas. Tõsi, seal midagi erilist säilinud ei ole, kuid kui juba selga sirutada, siis miks mitte väärikas kohas? Edasi tuleb Kaansoo juurest paremale keerata teele number 252 Tori suunas. Selle tee ääres on üle Navesti jõe rajatud Saarmakose ja Aesoo rippsillad. Jõesuu külakohviku taga on peidus veel kolmaski rippsild, üle Pärnu jõe. Toris on vaatamisväärsusi mitmeid. Kõigepealt muidugi legendaarne liivakoobas nimega Tori põrgu, samuti Püha Jüri ja lohemao võitlust kujutav ratsamonument, mille autoriks on Mati Karmin.
Väiksemad kõrvalepõiked ja esmapilgul ebaolulised teed annavad sõidule selle väärtuse, mille pärast üldse sadulasse istuda.
